Ma ei kirjuta siia enam midagi põnevat, tegelikult ma ei ole siia midagi põnevat kirjutanud. Vb keegi ei loegi mu blogi , kui mina oleksin teised siis mina küll eriti ei viitsiks lugeda. Mõtlesin, et kirjutan siia paar asja, mida ma alati jälgin või mõtlen :

1.)Kui ma läksin esimesse klassi, siis mu esimene klassijuhataja rääkis meile, et kui teie käekiri läheb ülesmäge, siis on teil hea tuju , kui aga allamäge, siis on teil halb tuju. Nii imelik kui see ka poleks jälgin ma seda siiamaani kõigi inimeste juures, kui ma midagi loen , mis on käsitsi kirjutatud, siis ma paratamatult jägin seda. Ja mul läheb pidevalt käekiri allamäge. Kas mul on siis pidevalt halb tuju ?

2.)Kui keegi veel ei tea, siis mul on väga suur kartus liftis sõitmise ja välgu peale. Kui ma pean liftiga sõitma satun ma alati paanikasse, kui on vanad liftid siis ma võin kasvõi sada korrust jalakäija peaasi, et ma ei peaks selle liftiga sõitma. Aga samas ma kardan, et kui ma üksinda trepist lähen ( sest keegi kunagi ei viitsi minuga tulla, kuna nad ei karda lifte) siis tuleb mulle sisse kartus, et äkki kui ma üles jõuan siis on sealt ülevalt uks kinni ja ma ei leiagi teisi üles. Ma arvan, et see on minu foobia , ma ei tea kas sellel on ka mingi kindel nimi, aga ma olen sellega viimasel ajal tegelenud ja ma teen alati siukest nägu nagu ma ei kardaks ja enam ma nii väga ei kardagi.
Väku kardan ma nüüd ainult öösiti ja siis kui kedagi mu juures ei ole , kui ma pean kuskil üksinda olema ja ka laagrites ja maal , sest seal on alati kõige hullemad välgud. Ma satun megalt paanikasse ja hakkan värisema. Väiksena maal olles ma nägin, et kuskilt kaugelt välk tuleb ja ma sattusin nii hullusti paanikasse, et mind rahustati suhkruveega, aga see ei aidanud kunagi. Veel üleeelmine aasta laagris hakkasin ma isegi nutma , see tundub nii tobe tegelt , aga ma ei saanud midagi parata , ülekogu mu kega tuli üks suur värin ja ma sattusin paanikasse. Eelmine aasta laagris ma lihtsalt tegin vaprat nägu, sest me pidime väga väikseid inimesi valvama ja üks 6 aastane ärkas üles ja ma pidin väga vapper ta juures olema. Aga nii kui ma koridori läksin, käisin ma seal edasi-tagasi ja korrutasin endale , et Kätlin sa ei karda ja sa ei satu paanikasse.


3.)Väiksena ma kardsin rakette ka, enne uus aaasta ööd ma sattusin jälle paanikasse, kuna mulle räägiti et kellegi tuttav pani raketti põlema, aga ta tegi midagi valesti ja tal tulid mõlemad käed otsast ära. Kamoon kõik väiksed lapsed hakkavad rakette kartma kui neile siukest lugu jutustada. Ja see kartus oli mul päris kaua aega , isegi kui ma 13 olin siis ma vist kardsin rakette. Mul lihtsalt hakkasid jälle käed värisema enne 00.00 , ma lõin alati teistega kokku kuigi endal käed värisesid, ma olin alati ennast paksult riidesse õega pannud , et välja rakette imetlema minna, aga sinna ma kunagi ei jõudnudki.

4.)Ma mäletan tihti asju, mida teised ei mäleta..... sageli on need ebaolulised.

5.)Ma ei ole avatud inimene. Ma ei oska suhelda inimestega , eriti uute inimestega . Ma suhtlen nendega keda ma juba väga pikka aega tean. Ma avan ennast inimestele, keda ma usaldan.
Tihti kui ma pean kellegilt midagi küsima siis ma lähen närvi ja hakkan näost punetama. Aga see oleneb kellega ma räägin. :D