Kas mu kunagised unistused jäävadki ainult nendeks? See unistus tundub nii hea, aga kas ma suudan seda ka kunagi teostada? Ma tean, et ma olen selleks liiga mugav inimene, ma ei taha oma ellu raskeid asju, ma ei jaksa jamadega tegeldeda? Sinna on veel aega, aga hetkel tundub see väga ebareaalne!

Ma ei taha absoluutselt seda valimist, ma ei taha valida endale kolmandat eksamit, ma ei taha endale valida lõpukleiti+kingi, ma ei taha mõelda lõpureisile ega peole, ma ei taha kooli sisseastumiskatseid. Ma kardan, et ma valin vale eksami, ma kardan, et ma valin vale kooli, ma kardan, et ma valin vale kleidi+valed kingad, ma kardan, et ma ei saa lõpureisile minna, ma kardan lõpupidu, ma kardan teha valesid valikuid. Ma kardan liiga palju, mõtlen liiga palju üle..., aga selline ma juba olen. Kas kellegil on veel selliseid mõttet ? Esimene valik tuleb teha juba kahe nädala pärast. Nimelt eksam, ma kardan valida endale keemiat, kuigi see läheb mul hästi, aga ma ei tea, kas see on minu jaoks õige??? Ma kardan , et ma lähen närvi. Mis on õige valik ??? Ma ei tohi nii palju mõelda . :D


Elu on ilus ...

Te ei kujuta ette kuidas ma kardan hulkuvaid koeri ja neid on minu külas üsna tihti. Ja ka täna arvasin ma, et ma pean jälle ringiga koju minema kuna suurel kiirusel jooksis minu poole koer. Aga siis ma tuntsin ta ära, ta on alles kutsikas ja ta on nii nunnu. Pruuni värvi ja hullult mängis minuga, nii armas, tahaks ka. Tal oli eriti vinge kaelrihm ka, see vilkus punaseks, et teda ikka näha oleks. Ma ei saanud teda niisama jätta ja ta ei teinud ka mulle midagi , hullult mängis siis ma vaatasin kaelarihma pealt, et ta nimi on Bruno ja seal oli omaniku telefoni number ka ja siis ma helistasin sinna. Ja ma kuulsin, et omanik teda hüüab siis ma juba läksin kodu poole ja omanik mind ei näinudki. Aga see oli nii armas, et ta helistas mulle tagasi ja tänas mind. Aga see koer oli tõesti armas.


Ma olen väga väsinud+trenn oli väga kurnav, ma ei jaksa homme kooli minna . :D

Et kõik ikka teaksid, siis film "Turist" on ikka ülimalt hea film . :D !!!!!!!

Mulle meeldib süüa lutsukommi ja siis lõpus see katki närida ja siis see nätsuga kokku segada. Ma armastan oma trenni. Ma armastan oma sõpru. Ma armastan tantsimist.

Mul on oma uus süsteem kuidas ma oma päeva lihtsamaks muudan ja kuidas ma õhtul lihtsalt olla saan. Mulle meeldib, et mul on õhtul midagi oodata ja mulle meeldib mu süsteem, kuigi ma täna seda ei täitnud. Aga ma sain aru kui palju on lihtsam mu uue ideega oma asju teha kui vanat moodi.

I love you guys.... Mul on vist äärmiselt hea tuju . :D

Esimene koolipäev on üleelatud. Ei olnudki nii raske, kui ma arvasin, aga siiski piisavalt piinarikas. Täna tundus kuidagi kõik nii lihtne, aga tegelikult ma tean, et kui hakkavad tööd ja trennid ja koolitants, siis läheb asi täitsa hulluks. Nii tore oli täna kõiki näha üle pika aja, kõik olid väga toredad ja rääkisid nii palju, loomulikult ma ise vahutasin ka piisavalt. Alguses kõik karjusid. Nii tore minu meelest. Esmaspäev on alati lebo olnud, sest siis pole trenni ja on ka mõtetud tunnid. Aga homse peale ma ei taha mõeldagi. Eks nüüd tuleb hakata elama nädalavahetuste nimel. Suur missioon on elada 5 päeva üle, siis saab jälle kaks päeva puhata :D. Varsti tuleb kevad ja siis juba ongi minu sünnipäev. Mulle üldse ei meeldi, et mu sünna alati vaheaega jääb, see on väga häiriv. Seekord hakkab vaheaeg 19. märts, aga minu sünna on 21. märts, mitte kuidagi ei mahu vaheaja sisse ära. Mulle nii meeldib kui kellegil on koolis sünna ja siis kõik õnnitlevad teda ja siis ma mõtlen, et miks minul pole ?? Aga Siki ütles, et meie tulime eelmine aasta ja tegime sulle üllatuse. Ma olen ikka nii õnnelikud selle üle, muide see pilt on mul ikka ilusti veel olema. See ikka oli nii armas teist :D . Suur Aitähh veelkord. Ma tean, et mu sünna on alles märtsis, aga alati tekib paanika kus ja kuidas pidada?

Ma nii ootan juba homset trenni ja ma ootan juba nv ka. Siis juhtub midagi põnevat ma loodan :D.
Eile õhtu oli suhteliselt piinarikas, ma üritasin kell 23.00 magama minna, aga lihtsalt ei tulnud und. Ma lihtsalt sundisin ennast magama, ma mõtlesin 45 min. järjest, et ma magan ja lõpuks loobusin. Põhiliselt ma vähklesin terve öö ja siis kui uni tuli ja ma paar tunnikest magada sain tervitas mind juba äratuskell.

Inimesed olge üksteise vastu lahked ja sõbralikud.

Ongi vaheaeg läbi ja mul on isegi algavaks veerandiks pastakas ostetud. Nüüd on mul vähemalt korralik pastakas. :D Aga mille peale mu vaheaeg siis kulus ? Peamiselt lebotades, jõule pidades, vahepeal olid ka võistlused, terve päev. Appi kui pikk see päev ikka oli , suhteliselt jube :D. Vahepeal oli aastavahetuse pidu, siis oligi juba esimene nädal läbi. Teisel nädalal olin lihtsalt oma sõpradega koos, lebotasin jälle kodus ja juba kolmapäevast trennid ja see nv esinemised. Ja nüüd ongi see kaks nädalat läbi. Üldiselt ma olen väga rahul oma vaheajaga. Aga ma hetkel ei kujuta ette kuidas mul kell kümme uni tuleb, kui mulle isegi kell 00.00 und ei tule ja see kellaaeg väga varajane tundub? Mulle meeldib vaadata õhtuti seks ja linna, kui ma varasemai osi ei näe siis vaatan ööse algavaid korduseid, mulle meeldib ööse vaadata Jimi Maailma ja Mis Samanthat ? Õnneks mind lohutavad kooli ajal hea seltskond koolis ja trennis, uued hooajad saadetel , eriti ootan Meeleheitel koduperenaisi, SYTYCD ja .... no põhiliselt kõiki fox life saateid.

Mulle osaliselt nii meeldib, et lumi sulab ja vihma sajab. Ma nii ootan juba kevadet, mulle meeldib see värske lõhn, aga mitte see mis sealt lumealt välja tuleb. Mul on nii kahju, et ma pole jõudnud kelgutama, minu meelest on see nii mõnus tegevus. Aga samas ma vihkan hetkest ilma, see on nii ebamäärane. Kas on siis külm või soe? Sajab vihma või ei ? Ma ei taha sellele mõelda, et ma pean leidma endale jalanõud, mis läbi ei lase. Ega käija selle vastiku udu vihmaga väljas ega mõelda, et tegelikult on veel terve jaanuar ja veebruar ees. Aga mulle meeldib lume alt välja tulev asfalt. :D

ullallaaaa, aleeeeho

Ma ei kirjuta siia enam midagi põnevat, tegelikult ma ei ole siia midagi põnevat kirjutanud. Vb keegi ei loegi mu blogi , kui mina oleksin teised siis mina küll eriti ei viitsiks lugeda. Mõtlesin, et kirjutan siia paar asja, mida ma alati jälgin või mõtlen :

1.)Kui ma läksin esimesse klassi, siis mu esimene klassijuhataja rääkis meile, et kui teie käekiri läheb ülesmäge, siis on teil hea tuju , kui aga allamäge, siis on teil halb tuju. Nii imelik kui see ka poleks jälgin ma seda siiamaani kõigi inimeste juures, kui ma midagi loen , mis on käsitsi kirjutatud, siis ma paratamatult jägin seda. Ja mul läheb pidevalt käekiri allamäge. Kas mul on siis pidevalt halb tuju ?

2.)Kui keegi veel ei tea, siis mul on väga suur kartus liftis sõitmise ja välgu peale. Kui ma pean liftiga sõitma satun ma alati paanikasse, kui on vanad liftid siis ma võin kasvõi sada korrust jalakäija peaasi, et ma ei peaks selle liftiga sõitma. Aga samas ma kardan, et kui ma üksinda trepist lähen ( sest keegi kunagi ei viitsi minuga tulla, kuna nad ei karda lifte) siis tuleb mulle sisse kartus, et äkki kui ma üles jõuan siis on sealt ülevalt uks kinni ja ma ei leiagi teisi üles. Ma arvan, et see on minu foobia , ma ei tea kas sellel on ka mingi kindel nimi, aga ma olen sellega viimasel ajal tegelenud ja ma teen alati siukest nägu nagu ma ei kardaks ja enam ma nii väga ei kardagi.
Väku kardan ma nüüd ainult öösiti ja siis kui kedagi mu juures ei ole , kui ma pean kuskil üksinda olema ja ka laagrites ja maal , sest seal on alati kõige hullemad välgud. Ma satun megalt paanikasse ja hakkan värisema. Väiksena maal olles ma nägin, et kuskilt kaugelt välk tuleb ja ma sattusin nii hullusti paanikasse, et mind rahustati suhkruveega, aga see ei aidanud kunagi. Veel üleeelmine aasta laagris hakkasin ma isegi nutma , see tundub nii tobe tegelt , aga ma ei saanud midagi parata , ülekogu mu kega tuli üks suur värin ja ma sattusin paanikasse. Eelmine aasta laagris ma lihtsalt tegin vaprat nägu, sest me pidime väga väikseid inimesi valvama ja üks 6 aastane ärkas üles ja ma pidin väga vapper ta juures olema. Aga nii kui ma koridori läksin, käisin ma seal edasi-tagasi ja korrutasin endale , et Kätlin sa ei karda ja sa ei satu paanikasse.


3.)Väiksena ma kardsin rakette ka, enne uus aaasta ööd ma sattusin jälle paanikasse, kuna mulle räägiti et kellegi tuttav pani raketti põlema, aga ta tegi midagi valesti ja tal tulid mõlemad käed otsast ära. Kamoon kõik väiksed lapsed hakkavad rakette kartma kui neile siukest lugu jutustada. Ja see kartus oli mul päris kaua aega , isegi kui ma 13 olin siis ma vist kardsin rakette. Mul lihtsalt hakkasid jälle käed värisema enne 00.00 , ma lõin alati teistega kokku kuigi endal käed värisesid, ma olin alati ennast paksult riidesse õega pannud , et välja rakette imetlema minna, aga sinna ma kunagi ei jõudnudki.

4.)Ma mäletan tihti asju, mida teised ei mäleta..... sageli on need ebaolulised.

5.)Ma ei ole avatud inimene. Ma ei oska suhelda inimestega , eriti uute inimestega . Ma suhtlen nendega keda ma juba väga pikka aega tean. Ma avan ennast inimestele, keda ma usaldan.
Tihti kui ma pean kellegilt midagi küsima siis ma lähen närvi ja hakkan näost punetama. Aga see oleneb kellega ma räägin. :D