Te ei kujuta ette kuidas ma kardan hulkuvaid koeri ja neid on minu külas üsna tihti. Ja ka täna arvasin ma, et ma pean jälle ringiga koju minema kuna suurel kiirusel jooksis minu poole koer. Aga siis ma tuntsin ta ära, ta on alles kutsikas ja ta on nii nunnu. Pruuni värvi ja hullult mängis minuga, nii armas, tahaks ka. Tal oli eriti vinge kaelrihm ka, see vilkus punaseks, et teda ikka näha oleks. Ma ei saanud teda niisama jätta ja ta ei teinud ka mulle midagi , hullult mängis siis ma vaatasin kaelarihma pealt, et ta nimi on Bruno ja seal oli omaniku telefoni number ka ja siis ma helistasin sinna. Ja ma kuulsin, et omanik teda hüüab siis ma juba läksin kodu poole ja omanik mind ei näinudki. Aga see oli nii armas, et ta helistas mulle tagasi ja tänas mind. Aga see koer oli tõesti armas.


Ma olen väga väsinud+trenn oli väga kurnav, ma ei jaksa homme kooli minna . :D